Автор: Katrin Pauts

Tunnustamata geeniuse piinad Viibisin kaks kuud kirjanduslinnas loomeresidentuuris, kus mind hakkas peale Praha hirmsa ja ohtliku ilu kummitama veel üks ootamatu tegelane – minust tunduvalt kuulsam ja kõrgemalt hinnatud kirjanik tähtsalt Kanadamaalt! Tundub, et teemad, millest paljud mõtlevad, aga teiste ees vagaviisakalt vaikivad, ongi minu spetsialiteet. Nii ka loomeinimese kadedus – sisimas ussitavad kõik, aga valjusti pajatavad sellest vähesed. Mina, lollike, olen jälle erand, ja ju selliste juhmuste nahka mul see palavalt ihaldatud kulka preemia ka läheb… Et oma…

Katrin Pauts on selle raamatu kaante vahele koondanud 12 novelli, mida ilmestavad kunstnik Lumimari unenäolised illustratsioonid. (Hoiatus neile, kes kaanepildile vaid põgusa pilgu heitsid: see EI OLE lasteraamat!) Oma novellides uitab autor ringi Tallinna erinevates linnaosades, vaatleb võõraid inimesi ja hooneid ning mõtleb neile külge sõgedaid, süngeid ja müstilisi lugusid. Nendes lugudes keskendutakse just inimese tumedamale küljele, mis on meis kõigis olemas, kuid mida me enamasti teiste ja sageli ka iseenda eest varjame. Autor aga paljastab halastamatult – ehkki killukest…

Mõnikord on kummitused lihast ja verest… Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus? Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna…

Kui liiga kaua pimedusse vaadata, vaadatakse sulle sealt lõpuks ka vastu… Pimedatel maanteedel hukkuvad üksteise järel noored naised. Kui esmapilgul tundub, et tegu on lihtsalt traagiliste liiklusõnnetustega, siis asjaolu, et kõik auto alla jäänud naisterahvad olid punapäised ning et õnnetuspaikades käib leinaküünlaid süütamas üks ja sama salapärane võõras, ei saa olla pelk kokkusattumus. Seda seaduspära uurima asunud ajakirjanik kaob aga jäljetult. Eva Niimand, kes on lugejale varasemast tuttav Katrin Pautsi raamatust „Politseiniku tütar”, töötab jällegi…

Eesti krimikuningannaks tituleeritud Katrin Pautsi saarte-põnevike sarja kolmas raamat „Hull hobune” viib lugeja Hiiumaale. Nimelt on sarja peategelase Eva vend Tom ostnud Hiiumaale turismitalu, kuhu Eva suveks puhkama tuleb. Paraku juhtub Evaga üsna pea veider õnnetus, mis ta teovõimetuks muudab. Ent õe haigus pole ainus, mis Tomile muret valmistab: üpriski kummalisel viisil surevad paar tema turismitalu külalist. Näib, nagu oleks valla pääsenud mingi iidne needus. Et kohaliku rahva seas on põlvest põlve edasi räägitud lugu, kuidas siinsamas lähedal põletati sajandeid…

Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur. Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena…

Imeilusas aedlinnas Marduse tänava vanas majas elab kirjanik Elisabeth. Temaga juhtub selle maja ees ebatavaline õnnetus ja ta hukkub. Pärast Elisabethi surma võtab maja üle tema noorem õde Eeva, kes ei olnud Elisabethiga aastaid suhelnud. Politseinikust mehe ja väikese lapsega end Marduse tänaval sisse seadnud, hakkab Eeva aimama, et tema uute naabrite elu pole hoolikalt võõbatud fassaadide ja klanitud eesõuede taga just niisugune, nagu välja paistab. Marduse tänaval on tulnud ette liiga palju kahtlasi surmajuhtumeid. Eevale tundub, et kõigil on midagi varjata ning kuidagi on…